Mis on ksülitool?

Ksülitool on looduslik magusaine, mille korrapärasel kasutamisel on tõenduspõhine kaariese ennetamise meetod. Ksülitooli hambaaukude teket ennetav efekt on seotud peamiselt just selle toimega kaariest põhjustavale bakterile Streptococcus mutans.

Looduslikult sisaldavad ksülitooli nii puuviljad kui ka taimed, magusaineks sünteesitakse seda peamiselt maisist. Kasutust leiab see nii toiduaine kui ka kosmeetikatööstuses, eriti sageli kasutatakse ksülitooli kõikvõimalikes suuhügieeni toodetes.

Ksülitooli mõju suuõõne mikroobidele
On teaduslikult tõestatud, et ksülitool takistab SM bakterite ainevahetust, pidurdab kõigi kaariest tekitava SM tüvede kasvu ja vähendab nende taset suu mikroflooras.

Ksülitooli kasutamine koos toiduga
Ksülitooli tarvitamine söögikorra ajal ja järel annab suus olevatele bakteritele tegevust, kuid jätab need nii öelda nälga, kuna bakterid pole suutelised neid seedima. Samuti suurendab ksülitool katus ja süljes aminohapete määra, mis neutraliseerib bakterite poolt toodetavat hapet.

Kõigele lisaks osaleb ksülitool ka toidukorra juurde kuuluvas loomulikus hambaemaili remineralisatiooni protsessis, moodustades kogumeid kaltsiumioonidega.

Ksülitooli kaasabi suuhügieenile
Suuhügieeni oluline osa on hambakatu eemaldamine hammastelt. Ksülitool vähendab bakterite taseme langetamisega seoses ka hambakattu ja toetab seega kogu suuhügieeni.

Ksülitool ei asenda suuhügieeni.

Kasutatud kirjandus:

Lee YE, Choi YH, Jeong SH, Kim HS, Lee SH, Song KB (2009). Morphological changes in Streptococcus mutans after chewing gum containing xylitol for twelve months. Curr Microbiol 58:332-337
Kakuta H, Iwami Y, Mayanagi H, Takahashi N (2003). Xylitol inhibition of acid production and growth of mutans Streptococci in the presence of various dietary sugars under strictly anaerobic conditions. Caries Res 37:404-409.
Mäkinen KK (1985). New biochemical aspects of sweeteners. Int Dent J 35:23-35.
Mäkinen KK (2010). Sugar alcohols, caries incidence, and remineralization of caries lesions: a literature review. Int J Dent 2010:981072